Ettekanne

Eesti sürrealism.

Rahvaluulest modernismini

Kirjanduse valdkonnad: rahvaluule, modernism, sürrealism

Märksõnad: regilaul, metamorfoos, müstika, automatism, folk-sürrealism

Koostaja: Kristjan Haljak

Kursus: Eesti kultuuri põhijooned • 20.11.2025

Estonian folk pattern

Eesti sürrealismi alus: rahvaluule müstiline poeetika

  • Eesti rahvalaulu poeetika põhineb mütoloogilisel maailmakogemusel, mitte realismil.

  • Maailm on elus tervik, kus inimene on lüli pindmise ja süvakosmose vahel.

  • Põhimotiivid:

    • metamorfoos (puu → õun → lind → täht → inimene)

    • kosmogoonia (maailma teke väikestest objektidest)

    • hingestatud loodus (mets räägib, meri laulab)

    • pöördvõrdelised ruumid (mets = kõla; meri = põld; kivi = sõnum)

Järeldused:

  • Need motiivid loovad aluse eesti modernismi ja sürrealismi eripärale.

  • Väide: Eesti sürrealism ei alga 1920ndatest, vaid regilaulust.

Estonian folk pattern

Müstitsism kui poeetiline tunnetus

Adonise "Sufism and Surrealism" põhimõtete põhjal

  • Müstiline poeetika ei kuulu ühegi religiooni juurde: see on tajude laienemise väljendus kirjas.

  • Surrealism on müstika sekulariseeritud vorm: teadvuse avamine, mitte dogma.

  • Ekstaas = poeetiline maailmatunnetus.

  • Automatism = sisemine diktsioon, mitte juhuslikkus.

  • Poeet lõhub mina, et näha maailma "seestpoolt".

Eesti rahvalaulu maailm:

  • ekstaatiline

  • transformatiivne

  • loodusmüstiline

  • ebaloogiline, kuid poeetiliselt täpne

Estonian folk pattern

Modernismi süvamütoloogiline joon ja eesti sürrealismi eripära

  • Liin: Rahvaluule → Noor-Eesti → Jaan Oks → Laaban → Alliksaar → Ehin → Viiding

  • Transfiguratsioon jätkub igas lülis:

    • kosmogooniline poeetika → psüühiline/kehaline ekstaas

    • kosmiline elektro-sürrealism → metafüüsiline nägemuslikkus

    • absurdne maagiline argipäev → eksistentsiaalne sürreaalne kodu

  • Iseloomulikud jooned Eestis:

    • vähem poliitiline kui prantsuse sürrealism

    • seotus looduse, kosmose ja kehalise ekstaasiga

    • animismi ja rahvapärimuse register

    • metamorfiline, avatud keel; tekst kui kosmiline loomisakt

    • tugev tungiline ja kehaline mõõde; sõnamaterjal „elus"

Kokkuvõte:

  • Eesti sürrealism on süntees rahvaluule mütoloogilisest mõtlemisest, modernismi keelelisest eksperimendist ja argise ümbermõtestamisest.

  • Originaalsus peitub maagilises realismis enne modernismi ja kosmogoonia kaudu argipäeva nihestamises.

Estonian folk pattern

Rahvalaul 1: Loomislaul

Üks on õunapuu mäella, üks on oksa õunapuussa, üks on õile oksa päälla, üks on õuna õile päälla. Sie õuna mõnesugune: kuu puolt kumerikene, päävä puolt on punasikene, Riia puolt on ristiline, Narva puolt on naastuline, Harju puolt on aukuline.

Eesti rahvaluule

Estonian folk pattern

Analüüs: Loomislaul

  • Kosmogooniline miniatuur: maailm kasvab ühest õunast.

  • Metamorfoos ja ruumilise perspektiivi kihistus (mägi → oks → õis → õun → kosmoslik suund).

  • Suundade poeetika (kuu/päev/Riia/Narva/Harju) loob maailmatelje, mitte kaardi.

  • Keeleline täpsus ilma loogilise realismita: poeetiline „kartograafia".

  • Seos sürrealismiga: objektide spontaanne muutumine ja maailmaruumi ümbermõtestamine.

Eesti rahvakunsti motiivid

Eesti rahvakunsti motiivid

Allikad: Eesti rahvaluule arhiiv

Rahvalaul 2: Tuli üksi suuri tuuli

Tuli üksi suuri tuuli, sai üksi sadune ilma, vieretas õuna vedeje, ajas õuna allikaie. Mis sest õunast sündinekse? Sinikirja linnukene, sinikirja, siibakirja. Luogelekse linnukene, luogelekse, lendelekse, lendas meie lepikuie, kukkus meie koppelie, arvas meie haavikuie, määras meie männikuie. Meie koplis kolme põesast: üks oli sinine põesas, teine on punane põesas, kolmas kullakarvaline. Sinikirja linnukene, ära puoe sinise põesa, ära puoe punase põesa, puoe kullakarvasesse! Võttas kuldase omaksi, hõbedaise arma'aksi. Sinisiiba linnuke hakkas siis pesa tegema. Sai siis pesa valmi'eksi, hakkas siis mune munema. Sai siis munad munetud, hakkas puoegi haudumaie. Said pojad verisulije, hakkas puoegi pillutama: ühe pani kuuks Kuuramaale, teised pani täheks taeva'aie, kolmas päevaks pääle ilma.

Eesti rahvaluule

Estonian folk pattern

Analüüs: Tuli üksi suuri tuuli

  • Kosmogooniline ahel: tuul → õun → allikas → lind → pesa → munad → kuu/tähed/päev.

  • Maailma teke väikestest objektidest ja loomade kaudu: rahvalaululine „kosmoloogia".

  • Valik ja väärtus: kuld/hõbe vastanduvad sinisele/punasele – mütoloogiline esteetika.

  • Transfiguratsioon on orgaaniline ja ekstaatiline: müstika ilma religioosse dogmata.

  • Sürrealistlik loogika: ebaloogiline, kuid poeetiliselt täpne ja paratamatu.

Eesti rahvakunsti motiivid

Eesti rahvakunsti motiivid

Allikad: Eesti rahvaluule arhiiv

Rahvalaul 3: Mina aga laulan

Mina aga laulan, laksub metsa, heidan keelta, helgib metsa, kui ma kõnelen, kõliseb metsa. Ma laulan mered murule, mere ääred heinamaaksa, mere aga põhja põllumaaksa, mere kivid killinguks.

Eesti rahvaluule

Estonian folk pattern

Analüüs: Mina aga laulan

  • Ruumilised nihked: meri muutub muruks, heinamaaks, põlluks; kivid killinguks.

  • Heli ja kõne elustavad metsa: animism kui poeetiline tõde.

  • Laulja on kosmogoonilise loomisakti keskmes: keel loob maailma.

  • Sürrealismi alusprintsiip: sõna muudab füüsilist reaalsust.

  • Seos Adonisega: poeet loob paralleelreaalsuse, mitte ei kirjelda olemasolevat.

Eesti rahvakunsti motiivid

Eesti rahvakunsti motiivid

Allikad: Eesti rahvaluule arhiiv

Varased kirjatekstid: Jörru! Jörru! (Kelch 1695)

Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen? Erra tulle Ellaken. Micks ep ella eile tulnut: Eile ollin Ella üxinesse Nüht ollen Wirbi wiekesse Tulle Home Homikulla Sies ollen Jelle üxinesse Karkotella Kaste Ella Siuka Sittika Willula Sieß ollen Walmis Wainijull Kaunis karja Satemalle.

Kelch, 1695

Estonian folk pattern

Varased kirjatekstid: Ellekenne, Wellekenne

Ellekenne, Wellekenne! Kassike, kannicke! Töotid Naiseta ellada, kassike, kannicke! Abbikasata karrata, kassike kannicke! Ärra koolda kossimatta. Sait ellama, sait ollema, Es sa Naiseta Elletud, Wottit tetta Puusta Naista. Wahtarasta walmistatta. Puust saab Naine puhtaënne, Wahtarasta saab walgeënne, Ounapuust saab öggewenne, Sarrapuust saab sirgeënne. Ellakenne, Wellekenne! Kolm on Naisele waiata, Sisse ella Hengekesta, Suhho kulla kelekesta, Pähhe Marja Melekesta. Ellakenne! Wellekenne! Wottit tetta Puusta Naista, Wissa Tammesta tahhuda, Panna kulda Palgeëlle, Höbbedad ülle öllade. Maggat Öö, maggat katsi. Läksit kolmata maggama, kassike, kannicke! Löidsit külmad kulla külled, Kalledat kaintele allused, Jälledat Höbbeda Jälged. Ellakenne! Wellekenne! Ei sa Naista sita Maalta, Neista neljasta küllasta: Säda Säred soudemaie, Labba Jallad laskemaie. Peig lät perra Möllaksi, Sädab Laiwa Saksa Male, Purjud pikkas Pihkeweta. Toob siis Naine Saksa Maalta.

Varajane kirjapandud tekst, 17. sajand

Estonian folk pattern

Analüüs: Varased kirjatekstid

  • Keeleline sürrealism enne sürrealismi: heli, kordus, rituaalne monotoonsus kui tähendusloome vahendid.

  • Võõristus ja maagiline realism: seksuaalsus, rituaal, animistlik "puust naine" – metafüüsiliste kujundite kaudu.

  • Keele suveräänsus: sõna allub tungile ja kõlale, mitte loogikale – ürgne transiloogika.

  • Need mehhanismid tungivad hilisemasse modernismi, luues aluse poeesia autonoomsele keeleruumile.

Eesti rahvakunsti motiivid

17. sajandi eesti tekstide müstiline keel

Allikad: Eesti Kultuurilooline Arhiiv, 17. sajandi tekstid

Jaan Oks

Kõik – kes ette ja taha vaatavad, kes taha vaadata ei saa ja tõsised on, kes uhkelt, nimeta ja trotsivalt ümber kõiguvad, kes ainult üle limmakile turja teisele silmi peavad väge andma – nemad kõiguvad nõnda, nemad ritsuvad ennast vastu pilvi, vastu ilast õhku ja tunnevad tumedaid valu-valu jooni. Nemad – niihästi kui nemad, kes maha endid peavad viskama – ja ära peitma tühjade kottide taha. Ühed vaatavad üles, teised ette, uhkelt ulatavasse kaugusesse – ja see on kõik vale. Aga ka üleval ei ole kui elaja silmad, kes ei tea mikspärast vait on jäänud, kes kaugele on pugenud, et mitte ilustada seda lahtist-janunevat ninasõõret, mis eemale venitud habeme kohal iseloomuta julgustab. Ja teised on ka need, kes kiimalusest halvatud hingest läbi põrmu tungivad, et pilgud siin tunneksid, kuidas peal maa need, kes ette ja taha vaatamisest väsinud on, isunedes sisse ja välja, põhjade taha ja latvade üle igatsevad. Selles läbiotsimiste keevas palavikus sulatab ta, kes taeval ligemal on, hingest ühe rakukese lahti ja loob kogemata, iseteadvuseta. Oh, et nad juba neid lihtsaid seadusi ja seda sugu, mis hingeks nimetati – tunneksid! Ja kord juba võiks mingisugused tundemärgid ilmuda – peale nende väärtusteta-sisuta: kaks vaatavad korraga vastu põhjatuult ja kaks vaatavad kõikuvat, kulunud habet, noomivaid, kannatav-argasid ootamise-silmi. Kahekesi – kaks himukat ilma – kaks sugu. Sinu hing on minu pärast, ja kõik su sirutamine, ringutamine ja üleihulised tõmblused – need on teise ilma pärast. See on see tulev ilm, oodatud hinge pealekerkimine. Ei midagi muud, kui kaks isesugust ilma oma külgetõmbamistega: Emane ja Isane. Nad on vanad ja siiski tundmata. See, mis ihuline, värisev ja kiskuv-venitav on – ja see, mis elavaks hingeks nimetatakse kõikide sees, ka nendes – kes tiirases öös vilistavad jäljeta, üksi kaduda tahavad, nagu tühjaksimetud pilved rahulikult, koduselt sugutava loomapaari kohal pilgates.

Jaan Oks (1884-1918)

Estonian folk pattern

Analüüs: Jaan Oks

  • Oks kui eesti Lautréamont": keha ja hing eralduvad, otsivad teineteist.

  • Kosmiline erootika: „Kahekesi — kaks himukat ilma — kaks sugu".

  • Müstiline psühholoogia: hing kui füüsiline impulss, mis liigub väljade ja kehaliste tõmbluste vahel.

  • Surrealistlik mõttekäik: assotsiatiivne, hüplev, unenäoline; keha kaotab piirid.

  • Olulisus: Oks on eesti sürrealismi eelkäija, loomulik-sisemine sürrealist nagu Artaud prantsuse traditsioonis.

Jaan Oks

Jaan Oks (1884-1918)

Allikas: Estonian Writers Online Dictionary

Ilmar Laaban — (2)

See oli noorukiea aken täis verepiisku Ärkasid haavapuude read terasjõgede kaldail avanes tähistaeva kohutav rõup ärkasid soolassemaetud trummid ja krohv varises suult See on meheea soolane asuuriläte Tuul lõõtsub ja pilvede rasked võtmed ripuvad puude kergeil okstel keskpäeva kirgas algebra, pidulik meri rõõmu plaksuvate kangaste all hõrgu jaheda surma mälestus põder ammub ja kaljudel vilguvad tuled niiskeina lillevarte otsas Kes on sulatand ahervareme taevaga kokku? millisel keskööl on saand teoks tühjuse masinaõli kirgastus raskeks suudluspunaseks veeks? kes on vaikind nii kaua et roimade lumi on löönd tuhmilt läikima lindude tiivul nagu paljastanuks taevas oma kinnastet käe?

Ilmar Laaban, "Ankruketi lõpp on laulu algus" (1946)

Estonian folk pattern

Ilmar Laaban — (3)

Ankruketi lõpp on laulu algus liiga sügav on kaljus lõhe kui et lipuehtes linn mõistaks veel oma tumedat verd muidu kui mängides unustuse tähtedega mujal kui medali tagakülje jääliustikul muidu kui varjusurmas
Ankruketi lõpp on laulu algus kui sõrmed lagunevad koost ja saavad kõik saledaiks sõrmituiks käteks kui pilvede ümbert kaob sina pide siis püstitub nurmel vabadusvai siis vormub nõe ja äikese tões armastuse suurim ja halastamatuim prisma peadpööritavate kaevude taustal
Ankruketi lõpp on laulu algus valguskiire lõpp on tantsu algus teiselpool vett teiselpool tuld ootab virmaliste määratu leib

Ilmar Laaban, "Ankruketi lõpp on laulu algus" (1946)

Estonian folk pattern

Analüüs: Ilmar Laaban

  • Kosmiline sürrealism: loodus kui vaimne masin; kalad treppidel, tuul kui algebra.

  • Metamorfiline ajajoon: lapsepõlv → noorukiea vereaken → asuuriläte → armastusprisma.

  • Müstiline subjekt: „mina" on energia, mis rändab kujundites (sekulaarne müstika).

  • Eesti kontekst: rahvalaulu metamorfoos kohtab 20. sajandi avangardi ja tehnitsismi.

  • Laaban kui modernne, kosmopoliitne poeetilise müstika vorm.

Ilmar Laaban

Ilmar Laaban (1921-2000)

Allikas: Eesti Kirjandusmuuseum

Artur Alliksaar — „Õnnetus ei hüüa tulles..."

Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab? Mõnikord näen unes mõtteid. Kellegi poolt pooleli jäetud mõtteid. Kellegi poolt kunagi kaotatud mõtteid. Mõtteid, mida häbeneti tunnistada. Mõtteid, mida kavatseti kinkida enne, kui algas suur salgamine. Näen kujutuid kujutelmi. Näen uppunud maailmu unistusmerede põhjas. Näen loomi, kes valmistuvad sündima tuleviku aastatuhandete tardetulva alt. Näen ehtetute tõdede piirjooni. Kuulen kehtetute tõdede kiirtooni. Kompan saari, millistest viib mööda saatusteookeani hoolimatu hoovus. Mu süles on maitsmata jäävate lummuste varisevad viljavihud. Kõigest kõige tähtsam on see, et näen sinu näo kisendavat kordumatust.

Artur Alliksaar

Estonian folk pattern

Analüüs: Artur Alliksaar

  • Müütilis-metafüüsiline poeetika: mõtted kui elusolendid; saared kui hingeseisundid.

  • Unenäoline teadvus: süvakihtide vool, „automaatne" unenäokõne.

  • Tuleviku poeetika: „aastatuhandete tardetulv", „kehtetud tõed" — mõeldamatu võimalikkus.

  • Sõna kui energia: pulseeriv, avarduv, sünni ja lagunemise piiril.

  • Armastuse metafüüsika: „sinu näo kisendav kordumatus" kui poeetika kese.

Artur Alliksaar

Artur Alliksaar (1923-1966)

„Õnnetus ei hüüa tulles..." analüüs

Andres Ehin — "Lühikene poeetikaõpetus"

sa tulid merest näos habe punane ja silmad pleekinud ja pronksjas nahavärv nägin sa haarasid käärid ja lõikasid puruks kõik kirjutamata luuletused et see valge paber võiks kõduneda pilvede ja kibuvitsapõõsaste all et tuul saaks mõnu tunda pelgast heast paberist et tema peal võiksid puhata põrnikad ja et inimlapsed kes ka rahe ajal istuvad sellel pingil võiksid lugeda neid olematuid tekste

Andres Ehin (1940-2011)

Estonian folk pattern

Andres Ehin — „tõusis tuul ja viis põllult traktori"

tõusis tuul ja viis põllult traktori kõige tavalisema traktori metalse ja tüseda mullatolm jäi aga sinna kus ta oli traktor lendab üle kolhoosikeskuse traktorist näeb esimeest käega vehkimas ometi ei tea ta mis teha võtab nahkjopi taskust priima ja läidab sigareti püüdes mõtteid koguda

Andres Ehin

Estonian folk pattern

Analüüs: Andres Ehin

  • Folk-sürrealism: argine maagia (traktor lendab; tuul „tunneb mõnu").

  • „Poeetikaõpetus": keel kui ökoloogiline tsükkel; paber kõduneb, lapsed loevad olematuid tekste.

  • „Traktor": nõukogude reaalsuse nihestus — metafoorne lahtisidumine, absurd ilma naljata.

  • Sõnade võlujõud: lihtsad objektid + väike nihestus + rahvalik rütm = tugev visuaalsus.

  • Ehin kui eesti folk-sürrealismi suurmeister.

Andres Ehin (1940-2011)

Andres Ehin (1940-2011)

Allikas: Eesti Kirjanike Leksikon

Juhan Viiding — "Kokkulepe"

näita tube kallis proua palun näita on see tõsi et meil siin ei teki hirme jaa kui tarvis võite ahju teha tule ümber paigutada kergeid hiina sirme tehke aknad lahti külalisi tooge jääge sellisteks just nagu olete siia hubasus ja kodurahu looge muide öelge kust te pärit olete mina proua olen pärit pärimustest minu elu on nad jälle teinud tõeks elan päikesest ja hommikusest kastest see mu naine ta on halastajaõeks jääge lapsed minu majja olge üüril kui just kõhedus ei aja liikuma on üks köis seal akna taga müüril palun sinna ärge minge kiikuma

Juhan Viiding (1948-1995)

Estonian folk pattern

Analüüs: Juhan Viiding

  • Sürrealism argimaastikul: tuba, ahi, sirm — nihkuvad mütoloogiliseks ruumiks.

  • „Pärit pärimustest": identiteet on poeetiline, mitte biograafiline.

  • Folkloori tungimine igapäevaellu: „elan päikesest ja hommikusest kastest".

  • Hirmutsoon: finaali köis loob absurdi ja varjatud vägivalla varjundi.

  • Viidingu sürrealism on: intiimne, kõhklevalt õhus, argise ja müstilise vahel, õrn kuid õõvastava pingega.

Juhan Viiding (1948-1995)

Juhan Viiding (1948-1995), eesti luuletaja ja näitleja

"Mina olen pärit pärimustest" — Juhan Viiding

Süntees: Eesti sürrealismi kolm allikat

1. Rahvaluule müstiline loogika

  • Kosmogooniline mõtlemine

  • Metafooride lõputu kasvamine

  • Objektide hingestatus

  • Teisenemine ja üleminekud

  • Maagiline realism enne modernismi

2. Modernismi murdepunktid

  • Keele katkemine ja kordumatus

  • Keha, ekstaas, tumedus

  • Identiteedi lahustumine

  • Katse jõuda "absoluudi" lähedale

  • Oksa, Laabani ja Alliksaare pärand

3. Folk-sürrealism ja argimaagia

  • Argise nihestused

  • Huumori ja õõva piir

  • Mütoloogia tungib igapäevaellu

  • Poeetiline identiteet kui elamisviis

  • Ehin ja Viiding kui võtmeautorid

Süntees: Eesti sürrealism ei ole põgenemine reaalsusest, vaid reaalsuse nähtamatute kihtide avamine

Algab rahvaluulest → läbib modernistliku ekstaasi → jõuab argipoeetika maagilise nihkeni

Estonian folk pattern

Süvatekst: Müstika kui aluspõhi (Adonis)

Adonis: "Sufism and Surrealism" (1971)

  • Müstika ja sürrealism otsivad teadvuse teisi tasandeid

  • Keel kui transformatsiooni vahend, mitte kirjeldus

  • Kausaalsuse ületamine ja uue loomisreaalsuse avamine

  • Maailm kui vaimu leviv mäng ja pidev ümbersünd

  • Subjekti lahtisidumine tavapärasest identiteedist

Müstiliste kogemuste paralleelid

  • Subjekti ja objekti piiride lagunemine

  • Valgustatud oleku leidmine läbi keele nihete

  • Kosmose kõikehaaravus ja inimese sulamine sellesse

  • Metamorfoos kui vaimse arengu peegeldus

  • Sõnade müstiline jõud maailma loomisel

Eesti kontekst

  • Regilaulude kosmogooniad kui "teekonna astmed"

  • Oksa ekstaas ja Laabani kosmiline pinge kui reaalsuse vastane mäss

  • Alliksaare metafüüsiline teravus ja hingeseisundid

  • Ehin-Viidingu argimüstika vertikaal

  • Kosmos → sisemaailm → argipäeva objektid

Mõlema liikumise tuum: nähtamatu maailma avamine läbi keele

Poeet mitte üksnes ei kirjelda maailma, vaid loob seda uuesti igal hetkel, kui alateadvusest tungivad reaalsuse süvakihid argisesse.

Estonian folk pattern

Kuidas Eesti sürrealism töötab? (mehhanismid)

1

Transfiguratsioon

  • Objekt muutub teiseks

  • Õun → lind → täht → inimene

  • Piiride kadumine

2

Elustamine

  • Tuul tunneb mõnu

  • Paber kõduneb

  • Traktor lendab

3

Teadvuse nihked

  • "Pärit pärimustest"

  • Hing pudeneb

  • Pilvedel on keha

4

Ajatuse murd

  • Mütoloogia tungib kaasaega

  • Argine muutub arhailiseks

  • Ajajoone katkestus

5

Kosmogooniline impulss

  • Maailma ei kujutata

  • Maailma luuakse uuesti

  • Igas tekstis taassünd

Need mehhanismid loovad eesti sürrealismi erilise tekstitaju

Eesmärk ei ole šokeerida, vaid avada maailma nähtamatu struktuur.

Estonian folk pattern

Ilmar Laaban — Elada vabana või surra

ELADA VABANA VÕI SURRA Ilmar Laaban (1944)
Kaaluda päikest lehtedest kaalul tunnistada tõtt igale tuulehoole kanda laubal kaevude heiastust elada vabana või surra
Suudelda kive, asuuri võtmeid loomi keset äikest ja unustust laulda kõrves lumisel häälel elada vabana või surra
Korjata üles kõik kadund sõnad nõtkuda lillede orgasmist mis lõhub opaalse taeva kildudeks elada vabana või surra
Kuulata õiglase vere purskkaevu kõnelemas kesk hirmsat rohtaeda teada neima ja tähtede hinda elada vabana või surra
Teada et reetjate lagunend silmad saavad lootusekalade koeks ulmata sõnajalgadest ja rauast elada vabana või surra
Nutta taga kivistund mesilasi leida lõhang kust saab taassündima kuu naeratada keeristormile näkku elada vabana või surra
Näha õitsmas musta pilve pealpool viljatu maastiku kirendust emmata hulluse lüümet raidkuju elada vabana või surra
Meenutada häbi meenutada merd mõista lapse muldset küsimust jääda ustavaks suland jääpangale elada vabana või surra
Vaadata orus puuna kasvavat koitu vihkamismäestiku harjalt liita inimnäoks rahe ja liblikas elada vabana või surra
Elada nagu elavad lendkalad elada talvises tules ja headuse öös elada piiritult hävivana elada jäävana imeväärses udus
Elada rohuna mõrvari haual elada ühes käes kalju ja teises rõõm elada avastamaks lainete südant elada vabana või surra

Ilmar Laaban (1921–2000)

Estonian folk pattern